1965 — Debora Vaarandi “Eesti mullad” 

Debora Vaarandi

Eesti mullad

Kahkjaspunased, paatjaspunased
seisavad klaasi all mullad.
Lõigud inimkudedena õrnad,
puutumatud paljastatud siin.

Peaks kui kõnelema tasahääli.
Hingamisi ainult sõnuma:
Eesti mullad!

Näe kui kõhn on must kamarakord,
sigiv süli neil kahkjaspunastel –
õhkõhuke vaid vahukirm lainetel!

Mulgimaal kriipsuke muhemustem,
voodsam pisut Vooremaadel,
rannarähkadel hoopis õbluke.

Ja kõigest on puudu:
küll märjast, küll kuivast.
Hoolest-armastusest rääkimata.

Kuulame, sõnaseadjad,
lontis kõrvu
eesti muldade murejuttu.

Kaenlas hiigeltõlvikud
kui kullased kuningasauad.
Pihus roosad naerikerad,
mullased habemed rippu.
Ja kõrgete akende taga
tõstab igilaudu, igi-itketu
leivakarva nurmi
silmapiirini.

Oi sind suurt võlurit!

Kõik töötad sa ümber:
väe-rammu muidugi, ja silmaveesoola,
piksesajatused ja piitsaplaksud,
isade luud ja sõjatallerite tuha.
Ja kõik higi, selle heleda.
Ja kõik vere, selle vägeva.

Kõigest teed sa midagi.

Aga mu laul, kujuta küli?
Ütle, kas ka temast kõlbas midagi
teha?

Endine partisan, valge kittel üll,
laup valemeid täis
ja muretriipus äärest ääreni,
kummardub üle muldade:
„Vähe, vähe! Ikka jääb puudu…“

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s