1966 — Paul-Eerik Rummo “Ikka Liivist mõteldes”

 

Paul-Eerik Rummo

Ikka Liivist mõteldes

1

Või –- ehk teda polnudki üldse?!

Ehk oli ainult

lumesaduj

järvesse

ja räitsakate

sulamine

järvesse

ja üheskoos

jäätumine? …

Külm. Üks praksatus

hallide haavatrellide taga

metsas. Miski läks katki

pakasetaeva all.

2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! –- Oh, kuidas kukepoeg toksib

südant seestpoolt kui munakoort.

Juba ajabki rinna ette:

oli küll, oli küll meil säärane mees,

televisioonimast rabas,

mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei, seda tõepoolest mitte!

Kõige igavama argisema kesknädala nimel –-

mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!

Tema on ju meie, ja ärme teeme endast

seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie –- väike külmetav järv.

Tema on ju meie –- lumi lõdisevasse vette.

Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,

hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,

hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.

Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.

Ja üksainus praksatus.

Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt

siin vaikiva, leinaliselt valge

pakasetaeva all.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s