1989 — Vladimir Beekman “Eesti naised”

Vladimir Beekman

Eesti naised

Rasked ristid, sirged sambad,
lilled, hiljaksjäänud hool,
nüristavad ajahamba
naistenimed igal pool.

Elu läbi, tõved põetud,
rahupaik on puude all,
mõnel lapsed ligi võetud,
mees – vast igal kolmandal.

Savisitke, liivasõre
kindlalt katab viimne vaip.
Kalmistu on meestest hõre,
kuhu kõik need mehed said?

Mõni stepis, teine taigas,
kolmas kaugel mägedes,
kes sai viimse puhkepaiga
teab mis erivägedes.

Igas põlves, igal ajal
Türgi sõjast homseni
neid on mujal olnud vaja.
On see õige? On see nii?

Kroonu käsul, hinge sunnil
mööda meresid ja maid,
üksi jättes viimsel tunnil
oma naisi ustavaid.

Virvatuli õnnetäheks,
hetke maha magasid,
siis jäi juba aega väheks
jõuda koju tagasi.

Kurja sundi, eksikäike,
rinnus igatsus kui puur.
Eesti mehe häll on väike,
tema surnuaed on suur.

Müüri taga kasteheinas
rõkkab ritsikate lust.
Põevad naised vaikses leinas
oma viimset üksindust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s