1990 — Kalju Lepik “Valusad viisid”

Kalju Lepik

Valusad viisid

*

Maarjamaa, sa oled mu leib ja mu liha.
Sa oled mu nälg.
ja mu viha
Ma olen su jalajälg.

*

Liiri-lõõri, lõokene.
Piir tõmba, pääsukene.
Veel need ohjad meida hoidvad,
tugevad veel on kammitsad.
Veel on hundid me vaderiks.
Nahka panevad lapsukese,
Jeesukese sõime sees

*

Mülkaveest tõuseb hoiatus,
janupalavik janusele:
Kokkukägardatud päike
jokutab
jokkis põldude kohal.
Talv passib juba karbust
suve ja sügise
ukse taga.

*

Öö laps ma olen.
Valgus purustab mu varjudeks.
Pikad on varjud õhtu eel.
Surma Värava varjud.

Anna mulle tagasi mu keskpäev ja hommik.
Anna mulle tagasi mu Maarjamaa.
Anna mulle tagasi Maarjamaa hommik.

*

Puud astuvad puust palitutes,
kollased juuksed lehvivad õhtutuules.
Mere orel mängib leinamarssi
Roslageni rannal.
Kõhn kuusirp Ahvenamaa kohal
lõikab valusalt veriseks
pilvede valged sõrmed.

Lumehang longib juba
paokil värava taga.

*

Vihm tuleb ja kustutab jäljed liivalt.
Vihm on kustutuskumm.
Öö kustutab sõnad, laused ja tähed.
Öö on tumm.

*
Kus on kurvale kodu,
rõõmule räästaalune?
Kus on mu murede Maarjamaa?
Jumala jalgealune.

Lumel varjude halge
riita laob õhuke kuu.
Külm on õudselt valge,
vaikib mu koolnu suu.

*
Ma ei kaardista mulda, kuhu meid maetakase.
Kuusirp käristab palveraamatu lehti,
kuhu on jäänud kirjutamata mu sõna.
Jõed ujuvad hobustena
kuuvalguse väravani.
Muld paneb uksed kinni
ja keegi ei mäleta enam kuud ja jõge
ja Surma Hauda.

*

Kokkukägardatud päike maa kohal,
vee kohal.
Päikese raud hõõgub veel.
Vanad ja nõgised sepad
taovad lootuse laotust
Maarjamaa kohale.

*
Kõik nad küürivad lubivalgeks südame
ja usuvad, et südamed on lumivalged.

Kõik lipupunased südamed on täna sini-must-valged.

Kõigil õhetavad palged:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.

*

Meie tahtmine maapaos on:
murda viimne tund rõõmuks,
kuulutada pimedus valguse alguseks,
karjatada kitsi Kartaago varemetel,
et nad lakuksid foorumilt roomlaste külvatud soola.
Et nad lakuksid.

Et rohuliblede õrnrohelised lipud
lehviksid homme tuulepuhangus,
et taeva karedast kotiriidest murraks läbi
valguse veerev tuline ratas.

Meile, surnutele ja surevatele,
ehitage sügislehtedest varjualune
ja laulge:

Me ei mäleta surma,
me elame.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s