2019 — Kauksi Ülle “Imäpuu”

 

Kauksi Ülle

Imäpuu

Olõ viimäne vana puu.
Mu ümbre oll´ kunagi kõivisto,
pihlap ni haavisto,
tammik, niinemõts, vahtrik,
kuusisto, palo.

Olõ viimäne kõvõrik puu.
Tuulõq pulstvaq mu võrra ja
pikne
koorõ sisse mõrrit lei.

Es palodaq tuli,
es määtäq sado.
Olõ ütsindä.
Asvalt om ümbre,
siih tõhvaq idanõ-i.

Oh kellele küll mina kõnõlõ
uma noorõiä leherüü kahinist, o
h kiä ummõhtõ kullõs mu
hirmust olnuq tormõ käeh,
kiä usk, et minugi süänd
tükk jürämä mädänik!

Viil pakvaq mu leheq varjo,
viil kallistama kuts kuur,
aga mul egältpuult ümbrest
ärq viidi kõik sõsarõq-veleq,
lõigati mõts nii nuur.

Mis sai näist?
Laud, puit vai saepuru,
hakk-, liim-, puitkiud, vineer?
Koh löüdseq mu latsõq turu?

Kas sai näist pordelli sängüjalots
vai kontori arvudilaud,
pürokraadilõ kirstulaud?
Kuis tull´ näile ots?
Küsümüs üles kakk halu.

Kuis häädüväq ärä
kõik mõtsaq,
kohe kitsõq ja jäneseq jäiq?
Mõtstsiga ei otsiq tõhvu,
põdravasikist saa-ihõhvu.

Om õtak, ma näe iks und,
sisaskit keväjäst ooda,
kuldnokkõ korjama kõrsi.
Mu säsü jääs surmani pesäpuus
ja pakõjat käkk mu uus ´

Minnu herkvel hoit saagõ mürrin
maadaq lasõ-i liinu valgõ,
murõh sekä mu talvõund,
a viil olõ-i tulnu mu tund.

Küll keväjä heränes kõik,
kui tsibihärbläne hõik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s